Sa käitud täpselt nii nagu poleks midagi juhtunud. Aga on. Sina tead seda. Mina tean seda. Ja isegi nemad… teised teavad seda. Me ei salga seda. Aga me ei arutle ka sel teemal. Valus teema meile mõlemale. Ja ehk ongi nii parem. Parem kui me enam seda teemat ei puuduta, ja üldse, polegi ju midagi puudutada. Meie sõprusest on jäänud vaid ilusad fotod pika sõpruse meenutamiseks. See aeg on olnud pikk. Isegi nii pikk, et joonlaua või aastatega on seda raske mõõta. Enamus sellest on olnud ilus. Vist. Või no ma ka ei tea. Kas ja kui ilus see sõprus ikka oli. Ma vist isegi veidi kahetsen seda. Samas selles oleme me mõlemad süüdi. Sina selles, et sa koguaeg tahtsid rääkida ja arutada ja mina selles, et ma ei tahtnud. Ja ei taha siiamaani. Ma ei ütleks sulle iial seda, mida ma siia kirjutan. Sest siin on minu kindlus. Aga sinuga ei tunne ma end ammu juba nagu kindluses. Sinu eest ma varjan end oma kindluses, peidan end oma egomüüri taha ja proovin välja lasta vaid hädavajaliku endast. Mõned üksikud tagasihoidlikud sõnad, väike muie ja ei muud. Nüüd kus me mõlemad maabume eri linnades see ilmselt ka jääb nii. Sina saad omale uued sõbrad… ja ju saan minagi.
Elan ja ootan ja loodan.
Heheee, väike juubel nagu sellel blogil. Ma ei teagi kaua ma seda siin juba kirjutanud olen… nohh, vahelduva eduga muidugi. Aga lõpuks sai siia 50 “postitust” kokku.
